Jõulud ja aastavahetus möödas, on kindlasti neid, keda on sel uuel alanud aastal ootamas pulmapidu. Kas siis sõbra, pereliikme pulm või suisa närve kõditav iseenda pulmapidu. Minu enda pulmad olid eelmisel suvel, kurikuulsal 2017 aastal, kui Eesti ja kindlasti ka muu maailm kihas erinevatest pulmapidudest.
Kindel on see, et ühte suuremat sorti pulmapidu ilma pikalt organiseerimata on raske teha, kui just kohvritega raha pööningul ei vedele või pangaarve väga suur ei ole. Ma pean tunnistama, et isegi, kui mul oleks olnud meeletu summa, mida 100 inimesega pulmapeo korraldamiseks kergelt laiaks lüüa, lööb sellistel hetkedel minus välja alalhoiuinstinkt – mulle lihtsalt ei meeldi raisata ning seda veel vähem ühe õhtu peale! Peas hakkavad kohe ringi keerlema mõtted, kuidas ma saaksin seda sama raha palju mõistlikumalt ära kasutada. Aga loomulikult ei heida ma kellelegi ette teistmoodi lähenemist. Peaasi, et pulmad enda nägu saaksid ja sotsiaalsel survel ei lastaks võimust võtta.
Siinses postituses keskendun ma aga rohkem just pulmailu loomisele, mis oli kindlasti mu lemmikvaldkondi kogu organiseerimises. Kes on Atmosfääri tegemisi jälginud, kindlasti teab, et oleme looduse fännid, keskkonnahoidlikud ning isemeisterdajad, mistõttu pulma stiil kujunes kuidagi väga loomulikult. Unistasime täiskuuööst ja looduse keskel viibimisest ilma populaarsete pulmamängudeta ning ärritava pulmaisata. Oluline oli luua just meeldejääv, mugav ja muhe atmosfäär, et inimesed ei tunneks end liiga pidulikult ning hirmunult, et teevad või ütlevad midagi valesti.
Kaunistuste valmistamise ning materjalide otsimisega hakkasin pihta veebruaris, kuigi oleks pidanud veel varem alustama. Teadsin, et kui tahan midagi omapärast, mida teistel ei ole, pean seda ise looma. Loomulikult guugeldasin ma palju, kuid samas üritasin ikka jälgida, et ei langeks kõige popimate Pinteresti ideede küüsi, et vältida Pinteresti-pulma. Ise asju tehes on ju ikka soov erilise järgi, kui aga igas teises pulmas on samasugused isetehtud asjad, ei ole see ju ka enam eriline. Selleks, et ideede kogumine juba iseenesest liiga laiali ei valguks, alustasin märksõnadest, et püsida teemas ning mõjuda kompaktsena. Meil jäid kõlama märksõnad nagu sõnajalad, mets, õhulisus ja läbipaistvus, naturaalsus, müstilisus ja vintage. Peamisteks värvideks ainult roheline ja valge.
Laudade kaunistamisel sai laudlinade asemel kasutatud valgeid pitskardinaid, mis jätsid suurepärase õhulise mulje. Soovist lisada midagi rohelist sündis mõte teha ise salvrätikud tumerohelisest riidest. Selle mõtte kaassünnile aitas kaasa fakt, et täpselt minu kontseptsioonile (sõnajalad, mets) vastavaid ilusaid salvrätte ma kusagilt ei leidnud. Muutmaks aga igavad tarbeesemed efektseteks kaunistuselementideks, otsustasin neile rohelistele salvrättidele ise valged sõnajala kujutised peale trükkida.
Kangatrüki tegemine. Kanga hargnemise vastu lõikasin vajalikus suuruses tükid välja sakiliste kääridega. Toimis väga hästi. Triikisin välja lõigatud tükid ära ja katsetasin siis esmakordselt templitrükki kangale.
Selleks oli vaja leida suuri sõnajalalehti (eriti nende tippusid) ja valget värvi, milleks valisin Frenchic kriidivärvi. See kriidivärv on tõeliselt naturaalne ja põnev leiutis, kuna ongi mõeldud ka kangaste värvimiseks ning peab vastu isegi pesemisele.
Ja siis oli vaja vaid suurel hulgal kannatust ning aega, et 100 salvrätti valmis meisterdada. Alguses asetad sõnajalalehe valgele paberile või ajalehele, värvid selle kiirelt ühelt poolt ära, tõstad selle siis värv allpool kanga peale ning vajutad kätega tugevamalt kanga külge. Ma olin super üllatunud, kui ilus tulemus jäi! Pisut justkui kulunud, samas kõige tõetruum, mis olla saab. Kes oskaks joonistada ilusamini kui see, mida loodus ise pakub?
Kriidivärv kuivab üsna kiiresti ning sellel ajal kui näiteks 6 või 8ndat tegin, sai esimesi juba kokku korjata. Ühte sõnajalalehte sai uuesti värvida ja kasutada (olenevalt lehest) 3-6 korda. Peagi avastasin, et värvi tuleb kanda tagumisele poolele, kuna siis ei jää leht kanga külge kinni. Oluline on tähele panna, et riide all peab alati olema veel mingi paber, sest värv võib mingitest kohtadest läbi riide minna. Kui ei taha just sama kujutist alaliselt oma kodulauale, siis tasub ajalehti hoida nii kuivavate salvrättide all kui ka selle all, mida parasjagu valmistad. Ajalehti kulub palju, sest mina vahetasin määrdunud ajalehe iga kord välja. Ei tahtnud, et salvrätt altpoolt mõttetult värviseks saab.
Värskeid sõnajalgu panime ka niisama kaunistuseks laudadele koos läbipaistvate pudelitega, millesse olid uputatud mustikaoksad ning muud kaunid metsataimed. Kogu sellele õhulisele ja kergele lauakaunistusele andsid müstilist ilmet juurde pisikesed led valgustid, mis said lehtede alla ja pudelite sisse paigutatud justkui virvatuled, mille kohta muinasjuttudes lugenud oleme. Õigel päeval oli meil laudade katmisel abiks õnneks 2 suurepärast abilist – Laura Verte koos kaaslasega – ilma kelleta ei oleks me hakkama saanud. Endale sellel olulisel päeval ei tohiks jätta ühtegi ülesannet.
Ja mida ei tohi unustada, on see, et kogu seda pulmailu, mille valmistamisega kaua vaeva nähakse, tuleb kindlasti ka talletada. Siis ei olegi niivõrd tegu ühekordse õhtuga, sest isegi kui mälestused tuhmuvad, saab fotosid ja videosalvestusi sellest samast õhtust nautida kogu ülejäänud elu.
Meil oli fotograafiks andekas Alexey Kochetovsky, kes on pärit tegelikult Peterburist (Alexey Facebooki konto). Ta tuli ekstra meie pulma jaoks kohale ja sai hakkama imeliste fotodega väga keerulistes ja rasketes tingimustes. Hämaras suures püstkojas, mis oli enamasti valgustatud vaid küünalde, virvatulede, valguskettide, lõkke ja mõne üksiku prožektoriga, suutis ta teha meeleolukaid teravaid pilte tantsivatest inimestest, bändist ning üld-olustikust. Kindlasti julgen teda soovitada, sest ta on spetsialiseerunud pulmafotograaf, omab vinget pildistamistehnikat ja ta hea meelega pildistab pulmi üle maailma. Suhtleb vabalt vene või inglise keeles ja saab hakkama kenasti ka üdini eestikeelses pulmas, kuna on aktiivne ning terava silmaga.
Kuigi meie valmistasime salvrätte sõnajalamotiividega, siis muidugi võib sõnajalalehe välja vahetada mõne teise lille või taime vastu. Või võib ka templi ise valmistada, ikka just nii, nagu enda pulmaplaanidega paremini kokku läheb. Ja kui ei olegi just pulmapidu ees tulemas, kuhu kaunistusi vaja on, võib paar salvrätti sarnases tehnikas valmistada ka lihtsalt sõpradega peetava õhtusöögi jaoks või hoopis lapse sünnipäevapeoks! Väikse koguse tegemine läheb kiirelt ja kergelt ning jätab külalistele väga erilise mulje.
Järgmises postituses jätkame pulmapeo dekoreerimise teemadel, nii et püsi lainel!
