Pulbritest värvi tegemine võib nii mõnelegi tunduda tüütu ja võibolla pisut isegi hirmus ettevõtmine. Kas kõik läheb ikka plaanipäraselt? Seekordse postitusega tahaksingi julgustada rohkem kasutama looduslikke piimavärvipulbreid, või ka kriidivärvipulbreid, kuna nende kasutamine on tegelikult imelihtne! Jah, tõesti-tõesti on olemas ka kriidivärvipulbrit, mida saab segada kodus olemasolevatesse värvijääkidesse! Praeguses postituses tuleb juttu küll ainult piimavärvipulbrist, kuid järgmises postituses võtame ette ka kriidivärvipulbri. Mõlemat nimetatud värvipulbrit toodab Gracemary bränd, mis on pärit Inglismaalt ja neid saab soetada endale Coloratum salongist Tallinnast.
Piimavärvipulbrist värvi saamine. Piimavärvipulbrist piimavärvi valmistamine on väga lihtne – pulbrile tuleb vaid lisada vett ning segada! Alguses ma mõõtsin koguseid korralikult, nii nagu pakil kirjas on (1 osa pulbrit ja 1 osa vett), kuid nüüd julgen juba teha omamoodi, kuna olen aru saanud, et vussi keeramine on suht võimatu. Panen suvalise koguse pulbrit topsi ja lisan võimalikult vähese koguse haaval vett juurde. Segada tuleb muidugi korralikult. Algul tekib justkui üks suur klimp sellest kõigest, kuid see ongi mu eesmärk – just nii jääb minu meelest vähem tükke värvi sisse. Peale klimbistumist tuleb vee lisamisega eriti ettevaatlik olla – juba paar tilka ja klimbist saab vedel ühtlane värv. Siis võib edasi juba vastavalt soovile veega edasi tegutseda. Kui lõpptulemus peab jääma läbipaistmatu, siis palju vett enam ei lisakski. Kui soov aga just läbipaistva värvikihi järgi, võib vett veel juurde panna.
Pinnad, millele piimavärv sobib. Loomulikult on erinevate omadustega piimavärve, kuid enamasti eelistavad piimavärvid poorseid pindu, kuhu saaks imenduda. Seega varem lakitud ja värvitud pinnad sellele värvile näiteks ei sobi; samuti ei sobi plastik või klaas. Parim pind on töötlemata puit, mistõttu mu valik langes armsale puidust mini-pingile. Tegelikult müüakse eraldi ka sideainet (bonding agent), mida saab kriidivärvile lisada, et see varem värvitud pinnale paremini nakkuks, kuid ma jätan selle katsetamise teiseks korraks.
Pink tuli kõigepealt lihvida ja puhastada, seejärel parandada katkised osad. Kõiki pisikesi augukesi ja kriime ma parandada ei soovinud, sest see oleks pingilt võtnud tema omapära, kuid avastasin, et ühest nurgast oli üks vineerikiht lahti tulnud, mis tuli küll tagasi kinni liimida enne värvima asumist.
Nipp, kuidas saada värvivaba serv. Värvi kandsin pingile tavalise sünteetilise pintsliga. Kohad, kuhu värvi ei soovinud, teipisin enne ära, näiteks nagu jalgade otsad. Värvi ei soovinud ma ka pingi pealisvineeri servadele, sest mulle meeldis mõte, et vineerikihid jäävad nähtavale. Serva ma aga ei hakanud teibiga katma, sest õige pintsli käsitluse korral, saab juba värvimise hetkel serva värvivabaks jätta. Selleks tuleb pintslit tõmmata serva poole pisut diagonaalis ja hoiduda pintsliotsa alla vajumisest, kui pintsel üle serva libiseb.
Mustri tegemine. Lõpuks otsustasin teha pisut mustrit kriidivärvi peale, kui see oli kuivanud. Mul oli alles jäänud Autentico valget kriidivärvi ning isetehtud templitega tuli tore pilkupüüdev ja pisut kulunud olekuga kolmnurgarida pingi keskele. Sellest, kuidas ise teha korduvkasutatavaid templeid, kirjutan ma eraldi postituse.
Vahatamine. Järgnes uuesti lihv pehme lihvimispadjaga ning nüüd sai asuda vaha peale kandma. Kriidivärvi tuleb alati millegagi üle viimistleda, sest muidu jääb see justkui pisut pulbriline ning kulub ja määrdub kiirest ära. Kasutasin Autentico brändi läbipaistvat vaha, mille hõõrusin pehme mikrofiiberlapiga korralikult pingi pragudesse. Vahaga katsin ka puidu värvimata osad.
Tulemuseks on imearmas pisike pink, mida saab kasutada nii abilauana diivani kõrval, lastetoas, elutoas lillealusena või milleks iganes fantaasia loa annab. Kuna pink sai värvitud mere-sinise tooniga „sea salt“ („meresool“), panin talle nimeks merede ja ookeanidega seoses ’Bermuda’. Kellel endal pole aega mööbli värvimisega tegeleda, võib meie valmistatud tooteid leida Atmosfääri ‘otsivad kodu’ lehelt.
