Saime tellimustööna kaks taburetti, mida sooviti tagasi saada ilusate lumivalgetena. Nagu ikka, ei näinud alguses need kaks mööblieset just kõige paremad välja oma „khakipruuni” värvusega, mille alt paistis siit-sealt ka veel mürkrohelist. Taburetid ise on kõige tavalisemad (ja samas ka kõige universaalsemad) Alvar Aalto taburetid „L”. Neid on lihtne paigutada üksteise otsa ning tegu on mugavate ning vastupidavate toolikestega.
Kõige raskemaks tööks oli muidugi vana värvikihi maha saamine. Taaskord otsustasime kaapimise meetodi kasuks. Mõnest kohast tulid vanad värvikihid lihtsalt maha, kuid teistest kohtadest üsna raskelt. Tihti tuli kaabitsaid teritada käial, sest kaabitsad kulusid paksude värvikihtide tõttu nüriks päris kiiresti. Kasuks tulid ka erineva suuruse ja kujuga kaabitsad, et küündida ka keerulisematesse nurkadesse. Kuna jalad olid taburettidel tugevalt kinni ja kruvid samas väga pudedad, ei hakanud me tooli rohkem katki kiskuma ning jätsime jalad puhastamise ja värvimise ajal taburettidele külge.
Pärast kaapimist tegime paar lihvi, ühe suurema karedusega lihvpaberiga 120 ja teise väiksema karedusega 180. Lõpuks silitasime üle ka veel lihvpadjaga.
Esimesena panime taburettidele peale valge kruntvärvi Otex. See on pika kuivamisajaga, nii et ootasime vähemalt 24 h, enne kui vahelihvi tegime 240se lihvpaberiga. Krundi kandsime peale looduslikest karvadest pintsliga, kuna tegemist on alküüdvärviga. Järgmised kaks kihti lisasime veebaasil mööblivärviga. Seekord kasutasime rullikut, et vähendada tugevate pintslijälgede mõju. Rullik peaks olema kõige madalama karva pikkusega, mis poes leida on, et tulemus ilus jääks.
Värvivalikust kasutasime valget Vivacolori Special Furniture veebaasil värvi. Kohtadest, kuhu rull ei ulatunud (vee baasil värvidele sobib sünteetiliste kiududega pintsel), tuli enne kiirelt pintsliga teha ja siis alles rullikuga. Nii ei jää liitekohta näha.
Kahe värvikihi vahel ei tohi ka unustada peene lihvpaberiga lihvimist – see annab mõnusa siidise tulemuse!
