Umbes aasta tagasi, võtsime ette suure kriidivärvide eksperimendi, et läbi proovida 12 erinevat Eestis saadaolevat kriidi- ja piimavärvi toodet. Iga värviga tegime korda ühe mööblieseme ning hulgi katsenäidiseid. Sellel hetkel ei oleks osanud arvatagi, et eksperiment nii pikaajaliseks ja mahukaks kujuneb, kuid peab tunnistama, et nautisin sellest igat hetke! Mainin juurde, et Atmosfäär ei ole seotud ühegi brändiga ja eesmärk ei olnud leida ühte kõige paremat värvi, vaid aru saada, millised on iga värvi tugevused ja nõrkused.
Eksperimendis osalesid järgmised brändid, mida ma pisut omavoliliselt jaotasin kaheks suuremaks grupiks nende omaduste järgi:
Kriidivärvid:
- Vintro
- Annie Sloan
- Autentico
- Schjerning Outdoor Vintage
- Jeanne d’Arc Living Vintage
- Frenchic kriidivärv
- GraceMary kriidivärvipulber
Piimavärvid:
- Maalermeistri mööblivärv Ulla
- Säästvad Ehituslahendused lubi-kriidivärv
- Miss Mustard Seed’i piimavärv
- GraceMary piimavärv
- Homestead House piimavärv
Võrreldavad omadused
Üks olulisemaid omadusi oli katsetada kriidivärvide nakkumistugevust, kuid mitte ainult. Hea nakkumisega võivad olla ka igasugu ehituspoodides müüdavad lateks- või akrüülvärvid, kuid kriidi- ja piimavärvide eelis nende ees on koostisosade looduslikkus ning tekstuur, mis laseb liivapaberiga seda mahedalt lihvida. Seega tuleb ühte omadust jälgides vaadata samal ajal ka teisi. Minu jaoks oli väga oluline omadus, mida välja selgitada, kui palju või vähe on värvides mürgiseid aineid ning VOC-sid. VOC tähendab lenduvaid mürgiseid ühendid ning nende lubatud maksimaalpiir Euroopa Liidus on kriidivärvilaadsetes toodetes 30 g/l. Lisan juurde, et tavalises ehituspoodide värvides/lakkides on VOCsid üle nelja korra rohkem, nt ainuüksi vesialuselises lakis juba 130 g/l.
Loomulikult ei saanud me unustada välimust: pintslijälgede tugevust, vanutamisvõimalusi, värvitoonide rohkust. Kas tulemus jäi matt, läikiv, kergesti vanutatav või kiirelt kooruv? Neist omadustest parima leidmine on muidugi kinni igaühe eelistustes, kuid kuna meie terve testimine ongi suurel määral vaid kvantitatiivne, võtsin julguse kokku väljendada vähemalt enda isiklikku arvamust.
Võrdlemisel ei saa üle ega ümber ka sellistest praktilistest omadustest nagu hind, kogus ja kättesaadavus. Suure purgi liitri hind on enamasti odavam aga väiksem purk võib vahel olla vajalikum (ja odavam), kui suurt ära ei kasuta. Kui kellelgi tekkis isu mõnda värvi ise järgi proovida, siis brändi nimedega on seotud ka viited kodulehtedele, kust neid saab soetada.
Loodame, et me tähelepanekud aitavad leida õige värvi õige projekti jaoks.
TUGEV NAKKUVUS. Nakkuvustestis ei teinud ma allahindlusi, vaid üritasin ikka kõikidest värvidest maksimumi välja pigistada. Valisin kõrgläikega polüesterlakitud pinna, mida enne isegi ei karestanud. Tavaliselt ei julge ma niimoodi ühtegi mööblieset korda teha, kuid nüüd katse mõttes proovisin. Peale kuivamist töötlesin värvitud kohti liivapaberiga, et näha nende omadusi. Tegelikult kinnitusid tugevalt enamus kriidivärvid, kuid see tähendas tihti ka seda, et värv oli välimuselt ja omadustelt pisut nahkjas ning seda ei saanud mitmekihiliseks lihvida. Julgen välja tuua Vintro värvi kui nakkuvuse ja välimuse hea koosluse, kuid pean ka kohe ära mainima, et kahjuks on Vintrol kõige suurem VOC-de sisaldus (suisa maksimaalne lubatud VOC-de hulk), ehk tegu on katsetatud kriidivärvide seast kõige vähem tervisliku tootega. Aga tugevad ja kriidised jäid ka Frenchic ja Annie Sloan.
Piimavärvidest tugevaimad olid Miss Mustard Seed’s ja Maalermeister.
LOODUSLIKKUS. Tervislikkuse kohalt võrdlesin neid näitajaid, mida reaalselt sain võrrelda. Näiteks kui palju on värvides VOC-sid ja kas neis on veel mingeid tervisele kahjulikke aineid lisatud. Kriidivärvidest julgen väita, et tervisele kõige kahjutum on Frenchic, sest selles pole üldse VOCsid ja see on märgistatud Euroopa Liidu Ecolabeli märgiga. Kõik piimavärvid peaksid eeldatavalt olema looduslikud, kuid need nakkuvad vaid kindlate pindadega.
VÄLIMUS.
SILEDAIM PIND. Hästi valgus laiali ja jäi vähe pintslijälgi Autentico värvidega, aga ka Schjerning värviga. Sellel omadusel on aga ka varjukülg – värv võib jääda kilejas ning seda pole lihtne vanutada. Piimavärvidest arvan, et kui ühe valiku peaks tegema, siis GraceMary’ga oli kõige lihtsam saada siledat pinda. Teistega saab ka, aga nõuavad rohkem vaeva. Ja eriti, kui lisada GraceMary pulbrile juurde sideainet, tegi see värvi väga ühtlaseks ning parandas tugevalt nakkuvust ka. Sideaine koostisosade kohta aga kahjuks ei oska miskit kosta.
KAHE KIHIGA VANUTAMINE. Minu jaoks on see oluline kriidivärvide näitaja. Kriidivärv võiks ju olla ometi kriidine ja üks kõige kriidisema välimusega oli Vintro. Seda oli kõige mugavam vanutada ning see on ka purgis silmnähtavalt kõige paksem värv. Aga suurepäraselt sobisid selleks ka Frenchic, Jeanne d’Arc Living Vintage ja Annie Sloan. Kui kasutada GraceMary kriidivärvipulbrit rohkelt mõne koduremondist üle jäänud värviga koos, siis seda sai ka üsna hästi vanutada.
NAHKJAS JA EI VAJA VAHATAMIST. Autentico Versante Matt, Frenchic Lazy range, Schjerning outdoor. Piimavärvid ei ole nahkja tekstuuriga ning neid peab kõiki kindlasti katma kas vaha, laki või muu viimistlusvahendiga. Samas näevad nad minu meelest super ilusad välja ning annavad väga loomuliku vana eseme mulje.
PEITSI LAADSED. Eks kõiki värve saab lahjendada vastavalt soovile, kuid head naturaalsed puidutoonid on valmiskujul olemas Homestead House brändil ja usun, et ka Säästvad Ehituslahendused saavad vastavalt soovile värve segada.
KÕIGE TEKSTUURSEM. Seda omadust mõtlen ikka ainult hea omadusena, kuna vahel on soov just selle järgi. Mõne värviga on seda üsna raske saavutada, isegi kui väga tahta. Kuid mulle isiklikult väga meeldis Maalermeistri mööblivärvi Ulla tekstuur. Väga naturaalne ja mõnus!
VÄRVITOONID. Nii paljude brändide puhul kui võimalik, üritasin hankida ka nende värvikaardid. Idee oli pildistada need üles kõik koos välitingimustes, et tekiks võimalus toone omavahel võrrelda. Värvirohkuse poolest jäi silma Autentico, kuid nagu aru saan, ei ole Eestis kohapeal kõiki toone (neid saab soovi korral tellida).
HIND. Odavaim liitri hind tuleb Gracemary kriidivärvipulbril, kuid kulu on suur (minu katsetuste järgi väga palju suurem kui pakil kirjas) ja pole looduslik pärast emulsioonvärvi lisamist. Lisaks eeldab see ka kodus olemasolevat värvi, mille hind on juurde arvestamata. Sellest järgmine on Autentico Vintage värv, mis aga polnud minu katsetuste järgi väga tugeva nakkuvusega ja jääb pisut nahkja välimusega. Ja kolmas on Vintro, mis jätab küll kriidise tulemuse ja on igati tugev, kuid on kõige VOC-de rohkeim. Seega hinda ainult kindlasti ei soovita vaadata, vaid ikka mitut omadust koos.
Odavaim väikse koguse hind tuleb aga hoopis Schjerningul. Sadolini värvikeskuses maksab 250 ml tops 7 eurot. Ka teistel brändidel on väikseid purke, kuid neil on hind sama või kallim, kuid purgi maht on 100-120ml ringis. Samas on Schjerningu puhul tegemist kõige läikivama värviga ning seda ei saa vanutada. Seega, vahel tasub kallim purgike end ära, olenevalt projekti iseloomust.
Kokkuvõtteks tegin ka kaks erinevat tabelit, ühe kriidivärvide kohta ja ühe piimavärvide kohta, et igaüks kel huvi, saab ise ka võrrelda erinevaid tooteid. Ainult numbritesse ei tasu kinni jääda, need ei näita värvi välimust ja tekstuuri.
Terve eksperiment oli väga õpetlik ja, et värvid saaksid omavahel sõpradeks, lasin teha kriidivärvidega maali ühel Lõuna-Eesti andekal kunstnikul. Maalida on nendega täiesti võimalik, kuid tehnika erineb muidugi kõvasti õlivärvidega maalimisest, kuna vastupidiselt õlivärvidele, kuivavad kriidivärvid väga kiiresti. Maal on müügis ja kel huvi, saab selle kohta rohkem infot Otsivad kodu toodete alt.
Täname südamest kõiki värvide maaletoojaid ja edasimüüjaid! Kõige enam täname aga lugejaid, et te pika eksperimendi käigus alla ei andnud ning meid lõpuni jälgisite. Loodame, et saite tänu meie katsetustele nii mõnegi uue kriidivärvi brändiga tuttavaks ja õppisite paar head nippi mööbli kordategemise vallas!
Kuidas kõik alguse sai, saab lugeda postitusest “Põnev eksperiment – millist kriidivärvi valida?”.
