Minu vanavanaema kutsuti Tibuvanaks ja talle kuulus üks ilus tigudiivan, mis oli valmistatud 1958. aastal. Viimased paarkümmend aastat oli diivan suhteliselt kasutuna seisnud niiskes suvilaruumis.
Kuna diivan polnud varem tõsisemat värskenduskuuri läbinud, kui välja arvata 2 vaipa, mis oli mingil ajahetkel pehmenduseks kattekanga alla lisatud, siis otsustasin perekonna reliikvia Tallinna Ehituskooli mööbli restauraatori eriala lõputööna ette võtta.
Algul tuli kogu diivani pehme osa puidust raami pealt maha võtta. Ainsate asjadena puitraami peale jätsin seljatoe ja käetugede vedrud, kuna need polnud nii palju koormust saanud. Kõikide väikeste naelade väljakiskumine võttis päris ohtralt aega. Seejärel hakkas diivani jaoks uuestisünd, kõigepealt veel mõned parandused ja liimimised puitraamile.
Üks raskemaid tegevusi diivani valmistamisel või restaureerimisel on vedrude sidumine. Põhja traatidele sai kinnitatud tugev kotiriie, kuhu peale omakorda kinnitasin 8 keeruga vedrusid 32 tükki. Et saada ühtlaselt tugev nii-öelda vedruplokk tuleb näha igatahes väga palju vaeva ja kulub ka kümneid, kui mitte sadu meetreid vedrude sidumisnööri. Lisaks sidusin üle ka alles jäänud seljatoe ja käetugede vedrud.
Järgnes meriheina ladumine kahe kotiriide vahele. Huvitav fakt on see, et meriheinal pole tegelikult heinaga mingit seost, vaid tegu on ribastatud palmilehtedega, mis on toodud mere tagant ning näeb välja nagu hein. Kogu see hein tuli ka läbi õmmelda, et ühendada vedrupealne ja heina kattev kotiriie. Seda kõike tuli teha loomulikult nii põhjal, seljatoel kui ka käetugedel.
Selleks et merihein hoiaks diivanikujulist vormi, tuli õmmelda kandid (ametlikumalt äärisõmblused). Põhjale tegin ette 3, külgedele 2 ja tagumisele servale ühe kandi, seljatoele ümberringi 1 kant ning käetugedele ainult esiservadele.
Peale kandiõmblust järgnes veel ühe meriheina kihi tegemine, mida nimetatakse tasanduskihiks. Selle peale sai pandud kiht vatiini ning linane riie. Kuna tahtsin säilitada ka diivani algset kolmeks jagamist, siis pidin tasanduskihist alates jagama istmepõhja ja seljatoe ka kolmeks. Polstritööde lõpetuseks tuli peale pingutada ja mustrisse ajada ka pealiskangas ning ehisnöör.
Loomulikult puhastasin vanast viimistlusest ka diivani puidust iluliistud ja jalad, mille käigus selgus, et esijalad on puukoidest niivõrd pudedaks puretud, et pidasin otstarbekamaks valmistada ka vanade esijalgade koopiad ning hoopis neid kasutada, kuna diivan on nüüdseks igapäevases kasutuses. Nähtavad puidust osad said viimistluseks lihtsalt läbipaistva veebaasil lakikihi, et luua kontrasti tumeda ja kirju kangaga.
See kõik on väga põgus kokkuvõte tehtud töödest ning kindlasti ei kvalifitseeru õppematerjalina, kuid annab vähemalt aimu, kui palju on ühe tigudiivani restaureerimise juures vaja tööd teha ning kui palju kulub erinevaid materjale, kuigi koguseid ma teie hirmutamiseks igaks juhuks ei lisanud.
