Kolistades Kalamajas ühe vana maja pööningul, jäi meile silma tolmune ja katkine nõukaaegne tugitool.
Katteriie oli pruun, vanamoodne ja pleekinud, siit-sealt katki ka, kuid puidust raam tundus üsna tugev veel olevat. Nägime selles vanas mööblitükis suurt potentsiaali ja nii saigi tugitool pööningult alla tassitud. Peale korralikumat ülevaatust asus meie agar pehmemööbli meister ta kallal nokitsema.
Välja sai vahetatud kogu tugitooli sisu alates vedrudest kuni pealisriideni. Otsus sai tehtud, et tugitooli taastame meriheinaga vanal moel, mitte ei lähe lihtsamat teed porolooni näol. Kangas sai valitud pigem heledapoolsem, et anda tugitoolile värskem ja nooruslikum välimus.
Võrreldes nüüd enne ja pärast pilti sellest tugitoolist, oleme isegi üllatunud, kui palju võib katteriide valik ja puiduosade värvitoon mõjutada ühe mööblieseme välimust. Tulemusega oleme ise väga väga rahul. Meriheinaga taastatud mööblil on oma erilised väärtused: mööbliese lõhnab mõnusalt suviselt, vormid on ilusad kumerad ja istumisalune tugevamat sorti, pehmenedes aja möödudes vastavalt kasutustihedusele.
Tugitool sai endale nimeks Triibik, seda just uue katteriide järgi. Nüüd on Triibik kasutusel raamatulugemise paigana valgustatud kohas akna all. Nii kodukassi lemmik magamiskoht kui ka teiste pereliikmete ilus ja mugav silmarõõm.
