Kätte on jõudnud ühe vähemtuntuma kriidivärvi brändi katsetamine – tegemist on Taani tooteseeriaga Schjerning Outdoor Vintage. Selle värvi teeb eriliseks see, et seda võib kasutada isegi välitingimustes!
Aiamööblit me praegu sellega siiski värvima ei hakanud, sest aiamööbel on väljas olemisest niiske, kuid otsustasime ümber disainida hoopis ühe kummut-kapi, mille viimistlus oli liiga kahjustada saanud, et seda üleni puidutooni restaureerida. Kapp on arvatavasti pärit 70ndatest, kuid tootja kohta info puudub. Atmosfäärini jõudis kapp läbi Internetikuulutuse, kus sooviti lihtsalt kapist vabaneda. Nägime selles retro kapis elujõulist tegelast ja lõime käed kohe külge!
Kõigepealt tuli kapp korralikult puhastada, puuduvad spoonitükid asendada ja maha kooruv lakikiht kaabitsaga eemaldada. Lihvimist ei tohi unustada!
Kui eelmistes postitustes kasutatud kriidivärve saab rohkem pisikestest mööblisalongidest ja -poodidest, siis Schjerning värve müüakse Sadolini Värvikeskustes ja need on saadaval enamasti vaid pisikestes 250 ml purkides (mõned toonid ka suuremas pakendis). Alguses olin kindel, et helehallist toonist Dusty Grey, millega plaanisin kogu kapi välispinnad 3 korda üle värvida, jääb puudu, kuid suur oli mu üllatus, kui peale 3 kihti värvi oli vaid pool purgi sisust ära kulunud!
Järgmisena teipisin kapi ustele ja sahtlipaneelidele kolmnurga kujutised. Saamaks joontele ideaalselt sirged servad, kasutasin eelmises postituses jagatud värvimise trikki, kus teibi servad tuleb algul millegagi kinni liimida. Kuna soovisin aluspinna jätta puidutooni, kasutasin seekord läbipaistvat veepõhist lakki. Kriidivärvid on tugeva nakkuvusega ja kinnituvad ka lakitud pinnale. Lakiga teibi servi pintseldades võiks kindlasti jälgida, et pintslitõmbed puidul oleksid sujuva üleminekuga. Oluline on see seetõttu, et kui seda sama pinda pärast värvima hakata, siis jäävad igasugused aluspinna konarused hästi näha. Alles siis, kui lakk oli korralikult kuivanud, värvisin soovitud tooniga 2-3 kihti teibi peale.
Vanadel mööbliesemetel on tänapäeva uue plastmassist mööbliga võrreldes mitmeid eeliseid. Üheks eeliseks on kindlasti tugevad vineerist sahtlid. Kes ei oleks teinud viga ja soetanud odava mööblieseme, millel sahtlipõhjad alt ära vajuvad kohe, kui sinna midagi sisse on pandud? Väga tüütu! Töös oleval kummut-kapil olid korralikud sahtlid küll, kuid sahtlite põhjad olid määrdunud ja kulunud.
Kuidas uuendada kulunud kapisahtleid?
On mitu varianti. Mulle meeldib sahtlid kas seest ka lihtsalt ära värvida või põnevuse lisamiseks katta hoopis kauni mustrilise tapeediga. Seekord sai otsustatud viimase kasuks, kuigi see võib tegelikult olla isegi aeganõudvam kui värvimine. Kasutasin erinevaid tapeedijääke, mis sobisid ideaalselt kapi värvitoonidega kokku. Ühte neist tapeetidest on võimalik leida samuti Värvikeskusest, tegu on Eco sarjaga Claesson Koivisto Rune 1815, mis on mõnusalt geomeetriline, nii nagu kapile maalitud kolmnurgadki.
1. Lõika tapeedist välja sahtlipõhi. Ma tavaliselt keeran sahtli ümber ja joonistan tapeedi tagaküljele sahtli piirjoone kujutise. Mõõtes ära sahtliseina paksuse, tuleb selle võrra kujutis väiksem lõigata. Soovitan kujutisele üles märkida ka täpselt sahtli suuna, kuna vanad sahtlid on kõik enamasti ebakorrapärase kujuga. Keerates tapeedist välja lõigatud kujutist kogemata valesti, ei pruugi see enam sahtlipõhja sobida.
2. Kanna tapeediliimi sahtli põhjale ja ma igaks juhuks pintseldasin ka tapeedi tagumise osa liimiga kokku. Nagu ikka, tuleb liimides õhumullid välja suruda.
3. Kõige olulisem on katta liimitud tapeet hiljem läbipaistva veepõhise lakiga, et sahtlipõhjad oleksid ka lihtsalt hooldatavad. Mulle meeldib, kui lakk on poolmatt, siis ei jää nähagi, et pinda on lakitud.
4. Ja loomulikult tuleb sama aktsiooni korrata kõikide sahtlite puhul ja enamasti ei saa kasutada juba väljalõigatud tapeedi kuju teiste sahtlipõhjade šabloonidena, sest otse loomulikult on vanadel kummutitel kõik sahtlid erineva suuruse ja kujuga!
Sahtlid korras, jäi üle vaid kätte võtta vahatamise protsess. Kuigi vaha on kergem kanda värvitud pinnale, kui värvimata pinnale, plaanisin siiski vahaga kaitsta just värvimata puiduosa. Schjerning sarja vaha on kummaliselt „vedelas“ olekus, kuid sellest ei tasu heituda. Pigistasin vaha kuivale riidelapile ja hõõrusin selle siis pinnale ühtlaselt laiali. Kui terve ala on vahaga enam-vähem kaetud, tasub pisut puhata ja oodata (purgil on kirjas suisa 15 min), ja alles siis poleerima asuda. Vaha kivistub ja muutub seistes justkui küünlavahaks, mis peale hõõrumist omab kena siidist läiget.
Tundus, et vahatamine on vajalik rohkem sisetingimustesse mõeldud kriidivärvile ning Outdoor sarja värvile seda otseselt vaja ei ole, kuna värv jääb kergesti hooldatav juba niigi.
Kokkuvõttes tundus, et Outdoor Vintage värvidega jäi tulemus „nahkjam“, kui ühegi teise seni proovitud kriidivärviga. See arvatavasti tuleb sellest, et värv peab olema vastupidav isegi välitingimustes. Tegu on tõesti lõhnatu ja hästi laiali valguva värviga, mida on lihtne peale kanda ja mida kulub väga vähe. Samas seda maha lihvida, et kulunud efekti saavutada, on seetõttu raskem. Eksperimendi lõpus proovime kindlasti ka seda varianti. Selleks aga, et saaksid ka ise Schjerning tooteid proovida (ja võimalikult soodsalt!), pakub Värvikeskus kõigile ostjatele märtsikuuni hinnaalandust 15%, kui poes öelda märksõnaks Atmosfäär! Toredat mööbli-uuendamist!
Valminud retro kummut-kapp on müügiks, uuri selle soetamise võimalustest Atmosfääri kodulehelt!
