Meieni jõudis üks ääretult kihvt tumba, mille sarnast me varem pole kohanud ega leidnud ka Interneti sügavustest. Arvatavasti on see tumba mõeldud komplektis olema koos funk stiilis mööbliga (20ndate-30ndate ajastu ümarate nurkadega mööbel), kuid võib-olla sobitas tumba perenaine selle hoopis ise osavalt niimoodi mööblikomplekti. Restaureerimise käigus jäi meile mulje, nagu oleks see tumba tehtud käsitsi, mitte mõne mööblivabriku poolt, kuid pead selle eest ei annaks.
Tumbal puudusid mitmed puidust jalaosad ning katteriie oli nii katki, et sisemus turritas korralikult välja. Meil on igati hea meel, et omanik ei otsustanud tumbat lihtsalt prügimäele saata, vaid nägi selles potentsiaali, et see korda teha lasta. Kalle meisterdas kasepuust uued korralikud puidust kaare-liistud ning ühe terve puuduoleva jalakaare pealekauba. Olemasolev viimistlus sai eemaldatud ja puiduosad puhastatud ning lõpuks korralikult uuesti kinni liimitud. Uus viimistlus sai tehtud Herdinsi pulberpeitsiga nr. 56 (tume tamm) ja šellak-lakiga.
Ka kogu tumba sisemus sai loomulikult välja vahetatud ning asendatud uue meriheinaga. Varasemalt oli sisemus nii kulunud, et kaunist meriheina kuhjast polnud juttugi. Uuest meriheinast sai vormitud kaunis kuhjake, mis teeb ka istumisaluse mugavalt pehmeks.
Nagu ikka, sai vahekihtidena lisatud ka kotiriie ja vatiini ning kõige peale pandud alusriie, mis seekord oli säravates oranžides toonides. Nagu pildilt ka näha võib, kinnitatakse alusriie hoopis tumba külgedele, mitte tumba alla. Omanik valis ise uue beeži värvi pealiskatteriide, mis peaks vastu pidama veel paljusid aastaid.
Ümmarguse tumba katte õmblemisel palusin abi oma õmblejast emalt. Ma ise olin väikse dilemma ees, et mis järjekorras tuleks osad omavahel kokku õmmelda. Ta oskas soovitada sellist tööde järjekorda:
1. Kõigepealt lõigata kangast välja ring ja küljepaan (unustada ei tohi õmblusvarusid)
2. Seejärel traageldada need kaks osa taguripidi kokku nii, et koht, kus küljepaani otsad kohtuvad jääks siiski traageldamata. Ka küljepaani enda algus ja lõpp jäävad omavahel kokku traageldamata.
3. Õmmelda saime seekord seda riiet isegi tavalise õmblusmasinaga, kasutasime vaid ekstra tugevat niiti, mida ei saa katki tõmmata. Õmblemist tuleks alustada ristumiskohast veidi eemalt, nt 3 cm kauguselt ja kui ringiga uuesti ristumiskohani hakata jõudma, lõpetada õmblemine ka enne 3 cm kauguselt.
4. Alles nüüd näeb täpsemalt ära, kui palju riiet on servapaanidele täpselt vaja ning saab servapaani otsad omavahel kinni õmmelda. Jälgida tuleb ikka, et riiet jääks piisavalt, et servapaan ka ringi külge õmmelda.
5. Ja siis lõpuks õmmelda servapaani ristumiskoht ümmarguse osa külge kinni (õmblusvarud õmblesime me seekord kahele poole lahti). Et õmblusvarud kuidagi veidralt igale poole turritama ei jääks, said servad ilusti triikrauaga üle pressitud ning kogu kate ka triigitud.
Seda kõike kirjeldada on üsna keeruline. Proovisin teha ka etapilisi pilte ja loodan, et need aitavad võib-olla rohkem.
Kui tumba kate valmis sai, siis tõmbasime selle tumbale peale ning kinnitasime alt tugevate mööbliklambritega (serv tuleb ikka enne alla keerata, et hargnema ei hakkaks). Igaks juhuks sai serv enne veel ka hargnemise vastu üle serva õmmeldud.
Jäid veel lisada mööblivildid taldade alla ning saigi tuba täiesti uues kuues rõõmsale omanikule tagastatud!
